Enamik inimesi peab häält ja tooni sünonüümiks, kuna neid kasutatakse vahelduvalt. Need kaks on väga libedad sõnad, millega enamasti inimesed ei puutu kokku suure erinevusega. Noh, pole nii, et hääl ja toon on üks ja sama, kuid nende kahe sõna vahel on suur erinevus.

Häälele võib viidata kirjaniku suhtumisel oma teemasse või lugejatesse. Tooni võib nimetada nii, et see kajastaks kirjaniku meeleolu. Kirjanikul võivad hääle tõstmisel olla erinevad toonid.

Kirjanik oskab oma kirjutamisel kasutada erinevaid hääli, näiteks satiirilisi, patroneerivaid või humoorikaid hääli. Kuid toon omistab sellele toonile, milles ta oma kirjutisi esitleb. Ehkki häält saab seostada kirjaniku esitatud tõega, mida ta kujutab, võib heli pidada tema tunnete või hoiakute esindajaks.

Erinevalt toonist võib häält pidada kirjaniku stiiliks. Üks hääl ja mitte toon eristab kirjanikku teisest. Just hääl teeb tema kirjutamise ainulaadseks. Just hääle kaudu saavad lugejad teada kirjaniku olemusest ja isiksusest.

Kui räägime häälest, võib öelda, et see viitab kirjaniku tõele, aususele, võimule ja autoriteedile. Kuid toon ei tähenda kirjaniku tõde, võimu, ausust ja võimu.

Kui hääl esindab kirjaniku isiksust, siis toon kirjeldab ainult tema tuju või tundeid. Häält võib teatud mõttes nimetada nii autoriteetseks ja tooni kui midagi tugevat.

Kui häält saab nimetada satiiriliseks, humoorikaks ja patrooniliseks, saab heli eristada tugevaks, pehmeks ja mõõdukaks.

Lugejad kuulevad teie hääle kaudu, mida olete oma kirjutistes esitanud. Toon on viis, kuidas loote teose, mis omistab teie meeleolu.

Vestlustele tulles erinevad hääl ja toon palju. Inimene saab rääkida kõrge häälega, kuid heli võib olla madal ja vastupidi. Kui toon viitab kõneleja emotsionaalsetele külgedele, siis hääl on midagi helikõrgusega seotud. Erinevad väljendusviisid võivad määrata inimese meeleolu või hoiaku, mis tähistab tema iseloomu tooni. Kuid hääl ei suuda inimese tuju kindlaks määrata.

Kokkuvõte

1.Häälele võib viidata kirjaniku suhtumisel oma teemasse või lugejatesse. Tooni võib nimetada nii, et see kajastaks kirjaniku meeleolu.
2.Kui häält saab seostada kirjaniku esitatud tõega, kujutab tema hääl ainult tema suhtumist.
3.Häält võib nimetada nii autoriteetseks ja tooni kui midagi tugevat.

Viited