Tüümiin vs Uracil

Nukleiinhapped sisaldavad nukleotiidide ahelaid. Iga nukleotiid sisaldab lämmastiku alust, pentoossuhkrut ja fosfaatrühma. Lämmastiku alused moodustavad nukleiinhapete selgroo. Lämmastiku alused jagunevad peamiselt kahte tüüpi; (a) pürimidiinid, sealhulgas tsütosiin, uratsiil ja tümiin, ja (b) puriinid, mis hõlmavad adeniini ja guaniini. Nendel alustel on spetsiifilised aluspaarid; adeniin paarub alati tümiiniga (DNA-s) või uratsiiliga (RNA-s), guaniin aga tsütosiiniga. Iga aluspaari vahel on vesiniksidemed, mis aitavad aluseid koos hoida.

Tüümiin

Tüümiin on üks neljast lämmastikalusest, mida on vaja DNA molekuli selgroo valmistamiseks. See on adeniiniga alati seotud kahe vesiniksidemega. Tüümiin on pürimidiin, mida leidub ainult DNA molekulides ja sünteesitakse uratsiilist.

Uratsiil

Uratsiil on pürimidiini tüüpi lämmastiku alus, mida leidub ainult RNA molekulides. See paarub alati adeniiniga. Uratsiili ja tümiini keemiline erinevus on väga väike. Uracilil on vesinikuaatom C-5 süsinikuaatomis, samas kui tümiinil on metüülrühm samas süsinikus.

Mis vahe on tümiinil ja uracilil?

• DNA molekulid sisaldavad tümiini, RNA aga uratsiili.

• Tüümiin sisaldab metüül (CH3) rühma süsinikuarvuga 5, samas kui uratsiil sisaldab vesiniku (H) molekuli number 5 süsiniku juures.

• Kõigis bioloogilistes süsteemides sünteesitakse tümiini peamiselt uratsiilist.

• Tümiini ribonukleosiid on tümidiin, uratsiili oma aga uradiin.

• Tüümiini desoksüribonukleosiidiks on desoksütümidiin, uratsiili deoksüuridiiniks.